Tallinna Püha Vaimu kirik

OMA Fassaad OÜ juhtimisel restaureeriti 2021. aasta suvel kiriku fassaadid ja torni kivist osa. Tööde käigus parandati “munga-nunna” kividega kaetud katusekatet ning restaureeriti kiriku välisuksed ja aknad va vitraazidega raidaknad. Tööde käigus üheks põnevamaks avastuseks jäi nn “puupaku kirikuime”, milleks oli peaukse lävepaku all asetsenud täielikult pinnasesse kaevatud tammepuust uksesulguri fikseerimispaku seisukord. Nimelt, antud pakul, mis oli pinnases paiknenud tõenäoliselt aastakümneid puudusid igasugused pehastumise tunnused. Meie kliimas sademete ja niiskuse meelevallas olev puit pehastub täielikult enamasti mõnekümne aastaga, kuid antud fikseerimiseks kasutatud puupakk oli sama heas korras justkui oleks sinna alles mõni kuu tagasi paigaldatud. Kogemustega uksemeistrid ei osanud sellele anda muud seletust  kui “kirikuime”.

Püha Vaimu kirik on Tallinna väikseim keskaegne kirik. Hoone vanim osa on pärit 1300. aastast ja selleks on kiriku kooriruum. Algselt oli kirik ühelööviline, kuid koguduse kasvades ehitati 14. sajandil juurde külglööv. Suured fassaadi ümberehitused toimusid tõenäoliselt pärast 1433. aasta tulekahju. Väiksemaid ümberehitusi tehti ka 17. sajandil, mil kiriku kaheksatahulise torni tippu ehitati uus barokne kiiver kahe lahtise rõduga, mis oma väliselt kujult meenutab Raekoja oma. Torni tippu ehib tuulelipp, mis näitab aastaarvu 1688. Arvatavasti sel perioodil sai Saia käigu poolne otsaviil uue astmikfrontooni. Kiriku peasissepääsu kohal asub 1684. aastast pärinev Tallinna tuntud meistri Christian Ackermanni valmistatud kell. Püha Vaimu kirik oli seegikirik, mille preestri kohustusteks oli seegihaigetele ja -vaestele ning teistele seegielanikele, kelle hulgas oli ka pensionipõlve pidavaid vaimulikke, sakramentide jagamine. Püha Vaimu kirikul oli veel teinegi funktsioon, seal pidas aeg-ajalt oma avajumalateenistusi Tallinna raad. Seetõttu on pühakoda mõnikord nimetatud ka rae kabeliks